Rhodeesia ridgebacki koerad on tänapäeval koheselt äratuntavad nende kõhna keha, punaka karva ja iseloomuliku karvaharja poolest, mis jooksevad mööda selgroogu. Nad on hästi tuntud ka oma maine poolest Aafrika jahikoertena ja isegi ägedate lõvitapjatena. Kuid kui olete kunagi mõelnud, milline on Lõuna-Aafrika ainsa põlisrahvaste tõu tõeline ajalugu, siis on teil see maiuspala. Rodeesia ridgebackidel on pikk ja põnev ajalugu, mis on sügav alt põimunud Aafrika enda ajalooga.
Aafrika päritolu (enne 1650. aastat)
Enne eurooplaste saabumist Aafrikas elanud koerte kohta pole palju teada, kuid on tõenäoline, et ridgebackide esivanemad rändasid mandri lõunatipus tuhandeid aastaid, enne kui keegi Euroopas neist teadis. 1600. aastateks oli Aafrika lõunaosas üks valdavaid kultuure Khoekhoe rahvas, kes elas tänapäeva Lõuna-Aafrikas, Namiibias, Botswanas ja seda ümbritsevates piirkondades.
Khoekhoe elas rändurielu, karjatades veiseid, ja esimesed ridgebackid olid poolmetsikud koerad, keda nad kasutasid jahil ja valvamisel. Neid koeri ei tunneks täna Rodeesia ridgebacki omanik ära – esiteks olid nad palju väiksemad, ulatudes õlast vaid umbes 18 tolli, võrreldes kaasaegse Rodeesia ridgebacki 24–27 tolli pikkusega! Neil oli tõenäoliselt ka erinevaid karvkatte värve ja mustreid. Kuid neil koertel oli kaks omadust, mis püsisid konstantsena – uskumatu vapruse tunne, mis võimaldas neil areneda hoolimata ohtlikest kiskjatest, ja 2 tolli laiune karusnahariba, mis jooksis mööda nende selgroogu tahapoole, luues iseloomuliku harja.
Buuride ristamine (1650-1875)
Kuni selle hetkeni oli ridgeback puht alt Aafrika koer. Kuid nagu paljudel asjadel, on kultuurivahetusel ja kolonialismil tõule sügav mõju. 1650. aastatel asutasid hollandlased Lõuna-Aafrikasse koloonia ning levides puutusid nad paratamatult kokku khoekhoe ja nende ainulaadsete koertega. Paljud Euroopa kirjanikud kirjutasid nende väikeste Aafrika koerte ägedusest ja vaprusest ning kui buurid ehk farmerid hakkasid oma koeri farmi aitama tooma, oli vältimatu ristamine. Seljaäärne hari on domineeriv tunnus, nii et varsti oli paljudel segaverelistel talukoertel selge ridgebacki päritolu märk.
Hoolimata sagedasest ristamisest olid Hollandi ja hilisemad Inglise asunikud liiga praktilised, et kulutada palju aega sellele, mis tõug nende koer on. Rohkem kui kahe sajandi jooksul segunesid ridgebackid ja Euroopa koerad nagu hurt, terjer ja dogi vab alt.
The Colonist’s Lion-Hunter (1875-1900)
Alles 1870. aastatel oli lõuna-aafriklasel aega ja huvi neid hübriidkoeri lähem alt uurida ja aretusprogrammi luua. See oli siis, kui suurulukite kütt Cornelius van Rooyen säras oma sõbra kahele harjaseljalisele koerale. Tal oli juba oma kari jahikoeri, kuid ta oli huvitatud selliste koerte leidmisest, kes suudaksid lõvi eduk alt ahistada, seda mõnitada ja selle tähelepanu kõrvale juhtida, et ta saaks tappa. See on suur töö – see nõuab kiirust, osavust, vaprust ja intelligentsust. Vaatamata oma lõvide tapjate mainele, ei rünnanud van Rooyeni koerad kunagi lõvisid – selle asemel püüdsid nad lõvi välja meelitada ja seal hoida.
Kuigi tal võis olla teatud mõju sellele, kuidas tema jahikoerad arenesid, avaldas tema aretusprogrammi suurim mõju ellujäämisvõime ja ridgebackid olid suurepärased. 1900. aastate lõpuks hakkas tema koerte populatsioon meenutama tõelist tõugu, kusjuures kõik Ridgebacki parimad omadused olid abielus tugeva Euroopa jahikoerakarjaga.
Tõufondid (1900-1928)
20. sajandi vahetuseks olid fännid van Rooyeni “lõvikoerad” teadmiseks võtnud ja hakkasid mõtlema, kas need sobivad ka enamaks kui jahipidamiseks. Peagi tekkisid esimesed tõelised aretusprogrammid. Neid koeri reklaamiti kui lojaalseid kaaslasi, vastupidavaid valvekoeri, nutikaid jahikoeri ja visaseid kahjurite hävitajaid. Kasvatajad hakkasid eelistama punakaspruune karva, mis nende arvates esindasid tõelist Aafrika koera.
1922. aastal koostas rühm omanikke esimese tõustandardi, mis koondas erineva välimusega koeri ja otsustas, milline peaks ideaal välja nägema. Nad asusid ka nimele Rhodesian Ridgeback, mis on sellest ajast saadik tõuga kinni jäänud. Järgmise mitme aasta jooksul moodustasid nad oma standarditele vastava koerapopulatsiooni ja sündis tõeline Rhodesian Ridgeback.
Rahvusvaheline Ridgeback (1928–tänapäev)
Kui tõug loodi, ei läinud kaua aega, kui see hakkas maailmas ringi rändama ja 1928. aastal näidati Suurbritannias esimesi ridgebacke. Kuid pärast suurt depressiooni ja II maailmasõda jäi see tõug rahvusvaheliselt seisma enam kui 20 aastaks. Nende aastate jooksul lahkusid riigist vähesed Rodeesia ridgebackid ja rahvusvahelised kennelklubid jäid nad enamasti tunnustamata.
Lõpuks 1950. aastatel said Rhodesian Ridgebackid oma teise võimaluse. 1952. aastal toodi USA-sse kuus koera ning se alt edasi kasvas tõu arvukus ja populaarsus pidev alt. 1950. aastate lõpuks tunnustasid neid Ameerika Kennelklubi, Suurbritannia Kennelklubi ja paljud teised organisatsioonid üle maailma
Tänapäeval on see Ameerika Kennelklubi andmetel USA populaarseim koeratõug 41. kohal ning tuhanded omanikud saavad armastatud lemmiklooma Aafrika esivanemate intelligentsuse ja vapruse järgi austada.
